Lepingu ülesütlemine ja lepingust taganemine

Lepingu ülesütlemine ja lepingust taganemine on õigusmõisted, mida kasutatakse tavakeeles sageli sünonüümidena lepingu lõpetamise kohta. Tegelikult on need erinevad õigusinstituudid, millel on erinev sisu, kohaldamisala ja tagajärjed. Selleks, et enda õigusi edukalt kaitsta, on oluline teadvustada, milline lepingu lõpetamise viis on asjakohane ning kas ja kuidas aitab see kaasa soovitud eesmärgi saavutamisele.

Lepingu ülesütlemine on spetsiifiline õiguskaitsevahend, mis rakendub vaid kestvuslepingutele. Kestvuslepingud on lepingud, mis on reeglina pikaajalised ning on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kestvuslepingud on näiteks üürileping, rendileping, ülalpidamisleping, litsentsileping, käsundusleping, tööleping. Lähtuvalt konkreetse lepingu tingimustest võib kestvuslepinguks olla ka näiteks agendileping, maaklerileping või ka laenuleping. Kestvuslepingutele vastanduvad lepingud, millel sellist püsivat iseloomu ei ole ning mis on suunatud ühekordsele sooritusele, nt müügileping, töövõtuleping, kinkeleping, vahetusleping.

Seega on õige õiguskaitsevahendi valikuks esmalt vajalik tuvastada lepingu liik. See on oluline seetõttu, et ülesütlemisel ja taganemisel on erinevad eeldused ning erinevad õiguslikud tagajärjed.

Lepingu ülesütlemine eeldab mõjuvat põhjust, milleks on eelkõige see, et ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Selline olukord võib olla näiteks siis, kui üürileandja vajab välja üüritud pinda ise, kuid ka näiteks siis kui on ilmne, et lepingupartner ei suuda pikaks ajaks võetud kohustusi enam täita.

Lepingu ülesütlemise tagajärjeks on lepingu edasiulatuv lõppemine. See tähendab seda, et lepingu ülesütlemise järgselt ei saa pooled enam teineteiselt nõuda lepingu täitmist. Samal ajal jäävad aga seni tekkinud õigused ja kohustused kehtima, mis tähendab seda, et lepingu alusel üle antut enam tagasi nõuda ei saa.

Lepingust taganemine on oluliselt erinev. Taganemise peamiseks eelduseks on teise lepingupoole poolt lepingu oluline rikkumine. Oluliseks loetakse rikkumist eelkõige siis, kui kahjustatud pool jääb selle tagajärjel lepingust oodatud sooritusest oluliselt ilma, kui on selge, et teine pool ei täida kohustusi ka edaspidi või kui kohustust rikutakse tahtlikult või raske hooletusega. Oluline on märkida, et iga väike rikkumine ei ole lepingust taganemiseks piisav. Küll aga on võimalik ka väiksematele rikkumistele anda olulise rikkumise tähendus sellega, et anda vastaspoolele tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Kui teine lepingupool ei täida oma kohustust ka täiendava tähtaja jooksul, loetakse rikkumine oluliseks ning sellele tuginedes on võimalik lepingust taganeda.

Lepingust taganemise tagajärjeks on lepingu tagasiulatuv lõppemine. Sellisel puhul peab kumbki pool (ka lepingust taganev pool) andma välja lepingu alusel saadu. Näiteks müügilepingust taganemise korral peab ostja tagastama saadud asja ning müüja peab tagastama ostja poolt makstud raha. Kinkelepingust taganemise korral peab kingisaaja kingi tagastama. Kui saadu tagastamine ei ole enam võimalik, tuleb selle väärtus hüvitada. Samas olgu siinkohal öeldud, et nt töövõtulepingu korral on ülesütlemise / taganemise vahekord ja ka tagajärjed oluliselt keerulisemad.

Enda õiguste edukaks kaitseks on seega esmalt vajalik tuvastada õige õiguskaitsevahend ning seejärel seda õigesti rakendada. Tähelepanu tuleb pöörata ka ülesütlemise või taganemise formaalsetele eeldustele ning lõpuks tuleb arvestada ka sellega, et vaidluse korral tuleb ülesütlemise või taganemise õiguslike tagajärgede realiseerimiseks ning enda õiguste maksma panemiseks hagiavaldusega kohtu poole pöörduda.