Mobiilsideandmete kasutamine kriminaalmenetluses
Riigikohus esitas juba 2018. aastal Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles küsis arvamust selle kohta, kas kriminaalmenetluses sideandmete põhjal koostatud protokolle võib pidada lubatavateks tõenditeks ning kas kahtlustatava telefoniseadme kasutamise andmete kogumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Euroopa Kohus tegi 2. märtsil 2021. a viimaks lahendi, mis mõjutab tuhandeid kriminaalmenetlusi.
Mobiilsideandmete kasutamine kõigi süütegude puhul on vastuolus Euroopa Liidu õigusega
Esmalt tuleb selgeks teha, milliste andmete üle üldse vaidlus oli. Nimelt on elektroonilise side seaduse alusel teenuste osutajatel kohustus säilitada vähemalt üks aasta üldiselt ja vahet tegemata telefoni- ja mobiiltelefoniside liiklus- ja asukohaandmed. Need andmed võimaldavad teha kindlaks isiku telefoni asukohta, kasutamise kuupäeva, kõnede kellaaegu ja kestvust, samuti sideteenuse liiki ning seda, kust kuhu on side toimunud. Tegemist on ilmselgelt suure andmemahuga, mille põhjal on kohtu hinnangul võimalik teha väga täpseid järeldusi isiku eraelu, harjumuste, liikumiste, sotsiaalsete suhete ja tutvuste kohta.
Kuivõrd kogutavate andmete põhjal on võimalik hinnata isiku tegevust väga mitmesugustest aspektidest, vastas kohus jaatavalt küsimusele, kas mobiilsideandmete kogumine, säilitamine ja ametiasutusele kättesaadavaks tegemine rikub Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulevat õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, isikuandmete kaitsele ja sõnavabadusele. Kohtu hinnangul on põhiõiguste riive igal juhul raske, olenemata sellest, milliste andmete kohta on juurdepääsu taotletud või sellest, kui pika ajavahemiku kohta on andmed kättesaadavaks tehtud.
Euroopa Kohus leidis antud asjas, et Euroopa õigusega on vastuolus sellised meetmed, milles elektroonilise side teenuste osutajad peavad säilitama liiklus- ja asukohaandmeid üldiselt ja vahet tegemata. Kohus kordas enda varasemaid seisukohti ning toonitas, et selliste andmete kogumine saab olla põhjendatud üksnes üldisele huvile vastava eesmärgiga ehk eeskätt võitluses raskete kuritegude vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmiseks. Kohus selgitas muuhulgas, et isikuandmete kaitse erandid peavad olema rangelt vajalikud ning igal juhul tuleb tagada, et nii kogutavad andmed kui ka ajavahemik, mille kohta juurdepääsu taotletakse, oleksid juhtumi asjaolusid arvestades piiratud sellega, mis on antud uurimiseks rangelt vajalik.
Märkimisväärne on, et Euroopa Kohus on juba varem korduvalt leidnud, et need õigusnormid, mis lubavad kõigi süütegude puhul tõendina kasutada side liiklus- ja asukohaandmeid, on vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega ja rikuvad era- ja perekonnaelu puutumatust ning isikuandmete kaitset. Seega ei olnud tegemist mingisuguse erakordse lahendiga, kus oleks varasemaid Euroopa Kohtu seisukohti muudetud. Kuigi Euroopa Kohtu praktikas on korduvalt leitud, et sideandmed ei ole kõigi menetluste puhul õigustatud tõendid, on Eesti uurimisasutused seni antud seisukohti eiranud ning seetõttu on mobiilsideandmete kasutamine senises kriminaalmenetluse praktikas laialt levinud.
Prokuratuur ei tohi lahendada sideandmetele juurdepääsu taotlusi
Euroopa Kohtu otsus käsitles veel teistki sideandmete kogumise õiguspärasuse olulist aspekti. Nimelt seda, kas Euroopa Liidu õigusega on vastuolus see, et sideandmetele juurdepääsu lubamine on prokuratuuri pädevuses.
Kohus leidis, et enne sideandmetele juurdepääsu taotlemist tuleb kindlaks teha, kas taotlus iseenesest on põhjendatud ning tagatud on isikute erinevate asjaomaste huvide ja õiguste kaitse. Sellist hinnangut saab aga anda vaid selline asutus, mis on sõltumatu. Euroopa Kohtu hinnangul on kohtul võimalik tagada tasakaal ühelt poolt kuritegevusevastase võitluse raames uurimise vajadustega seotud huvide ja teiselt poolt isikute põhiõiguste kaitse vahel. Lisaks kohtule võiks teoreetiliselt olla võimalik, et antud taotlust menetleb mõni muu sõltumatu haldusasutus, millel on võimalik tegutseda objektiivselt ja erapooletult. Sõltumatuse ja erapooletuse põhimõttega ei ole aga kooskõlas Eesti praegune regulatsioon, kus sideandmekogudele võimaldab juurdepääsu prokuratuur, kuna antud asutus juhib uurimismenetlust ja esindab riiklikku süüdistust ning ei ole seetõttu sideandmete kogumise üle otsustamisel ei sõltumatu ega erapooletu.
Seega ei ole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas Eestis kehtiv seadus, kus sideandmetele juurdepääsu taotlusi lahendab prokuratuur. Euroopa Kohtu hinnangul ei saa kehtiva õiguse puudust kõrvaldada ka sellega, et hilisemas kohtumenetluses hakkaksid kohtud hindama seda, kas juurdepääsuks loa andmine oli õiguspärane. Euroopa Kohus toonitas, et andmetele juurdepääsu lubamise hindamine peab toimuma enne juurdepääsu andmist, kuna vaid nii on võimalik tagada põhiõiguste kaitse. Vastasel juhul on uurimisasutusel võimalik andmeid töödelda ja kasutada juba enne seda, kui ei ole veel lõplikult teada, kas tõendite kogumine oli üldse õiguspärane.
Euroopa Kohtu otsuse mõjust
Artikli fookuses olev Euroopa Kohtu lahend piirab küll võimalust kasutada kriminaalmenetluses sideandmeid, kuid see ei takista teiste tõendiliikide kasutamist. Seetõttu ei muutu kurjategijate elu tingimata lihtsamaks. Kuivõrd mobiilsideandmete kasutamine on hetkel kriminaalmenetlustes väga tavaline tõendiliik, mõjutab Euroopa Kohtu seisukoht tuhandeid pooleliolevaid kriminaalmenetlusi. Lisaks sellele tuleks Eesti Vabariigil sideandmetele juurdepääsu loa taotlemise regulatsiooni muuta.
