Viivise vähendamine
Rahalise kohustusega täitmise korral tuleb võlgnikul maksta selle eest viivist ehk viivitusintressi. Sageli lepivad pooled viivisemäära kokku lepingus. Kui nad seda ei tee, rakendub seadusjärgne viivisemäär, mis on hetkel (09.08.2019. a) 8 % tasumata summast aastas. Tihti lepitakse lepingutes kokku ebamõistlikes viivisemäärades, nt 1 või 2 % tasumata summast aastas. Selline kokkulepe võib, kuid ei tarvitse olla tühine. Kui kõrge viivisemäära kokkulepe on seaduslik ja kehtiv, võib võlgnik siiski kohustusest osaliselt vabaneda esitades viivise vähendamise taotluse.
Viivise vähendamine viiakse läbi samade reeglite järgi nagu ka ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamine. Viivise (kuid ka leppetrahvi) puhul näeb võlaõigusseadus ette, et kui et kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
Viidatud regulatsioonist tuleneb esmalt see, et ebamõistlikult suure viivise vähendamine ei toimu kuidagi automaatselt vaid viivise vähendamist sooviv võlgnik peab esitama sellekohase taotluse kohtule. Kohtuasja ainsaks sisuks võibki olla ainult viivise vähendamise küsimus. Kohus enda initsiatiivil viivist ei vähenda ning võistlevas menetluses poolte võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt ei tohi kohus võtta ka nõustaja rolli ning kohustatud isikule sellise taotluse esitamist soovitada.
Vaidluse korral tuleb esmalt hinnata seda, kas viivis on ebamõistlikult suur. Seadus sätestab kolm kriteeriumit, mille alusel seda teha:
Kohustuse täitmise ulatus
Võlausaldaja õigustatud huvi
Poolte majanduslik seisund
Viivise ebamõistlikkus tuvastatakse eelkõige selle funktsiooni kaudu, milleks on eelkõige kahju hüvitamine või rikkumise sanktsioneerimine. Tavaliselt loetakse viivis ebamõistlikult suureks siis, kui võlgnikul ei olegi võimalik maksta rohkem kui vaid viivisemakseid. See tähendab, et võlgnik küll maksab igakuiselt, kuid võlgnevus ei vähene, kuna kohustuste täitmise järjekorra regulatsiooni kohaselt loetakse esmalt makstuks viivised ja alles seejärel põhivõlg. Halvemal juhul võivad võlgniku poolt sooritatud maksed aastate jooksul ületada põhivõlga mitmekordselt. Samas ei ole viivisemäär eraldivõetuna tingimata veel aluseks viivise vähendamiseks.
Viivise vähendamine ei tähenda viivise vähendamist nullini, ehkki teoreetiliselt on erandlikel asjaoludel seegi võimalik. Kohus peab võlgniku taotlusel vähendame selle mõistliku ulatuseni. Ehkki ka mõistlik ulatus on asjaolude hindamise küsimus, on kohtupraktika üldise seisukoha kohaselt mõistlik viivis, mille suurus ei ületa põhivõlgnevust. Sellises olukorras peab hoopis võlausaldaja tõendama, miks tal on vajalik saada viivist veelgi suuremas määras.
Teoreetiliselt peab arvesse võtma ka poolte majanduslikku seisundit, kuid vastav kohustus on pikem teisejärguline. Viivise vähendamiseks ei piisa nt sellest, et võlgnik on pankrotis ja võlausaldaja on suur krediidiasutus, kuid füüsiliste isikute omavaheliste laenud puhul võib poolte majanduslike huvide kaalumine olla siiski oluline.
