Võlgade pärimine
Mitte alati ei tähenda lähedase inimese surm, et tema pärijad saavad siit ilmast lahkunu vara omanikuks. Kuivõrd pärimisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele minna, on paraku alati võimalus, et pärandvara saamise asemel ootab pärijaid ees hoopis kohustused ja võlad. Käesolevaga vaatleme, kuidas sellises olukorras käituda.
Kuidas pärand vastu võtta?
Pärimisseaduse järgi ei ole võimalik pärandvara võtta vastu või sellest loobuda tingimuslikult. Seetõttu on oluline, et enne pärandi vastuvõtmist kasutaks pärija enda õigust saada andmeid pärandvara koosseisu ja testamendi või pärimislepingu kohta. Alles seejärel on võimalik teha informeeritud otsus, kas pärand vastu võtta või mitte.
Tähele tuleb panna ka seda, et Eestis kehtib pärandi puhul nn loobumispõhimõte. See tähendab, et kui pärima õigustatud isik ei esita notarile avaldust, milles ta loobub pärandist, loetakse ta pärandi automaatselt vastu võtnuks ehk pärijaks. Pärandist loobumiseks on ette nähtud kolm kuud ajast, mil võimalik pärija saab teada või peab saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest.
Tähelepanu väärib, et varasem kuni 2008. a lõpuni kehtinud pärimisseaduse redaktsioon lähtus vastupidisest põhimõttest, mille kohaselt tuli pärijatel pärandi vastuvõtmiseks olla ise aktiivne ning esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks. Paraku tõi selline regulatsioon kaasa olukordi, kus pärimisest huvitatud isikud lihtsalt ei olnud teadlikud kohustusest pärand vastu võtta, jätsid selle tegemata ning kaotasid vastava õiguse. Kehtiv seadus
Mida teha siis, kui selgub, et pärandvara hulgas on ka pärandaja kohustused?
Kui selgub, et pärandvara hulgas on ka pärandaja kohustused (nt eluasemelaenu tagasimaksed, liisingud, võlad kolmandate isikute ees vms.), tuleb antud kohustust täitma hakata isikul, kes ei ole pärandist loobunud, st pärijal. Kui pärandajal olid nimetatud kohustused, saab pärija need kohustused endale ning pärandaja võlausaldajatel on õigus nõuda täitmist pärijalt. Mõnikord piisab kohustuste ja võlgade tasumiseks pärandvarast, kuid halvemal juhul võib pärijal tekkida vajadus hakata kohustusi täitma enda isikliku vara arvelt. Seda eelkõige seetõttu et pärija vastutab pärandvaral lasuvate kohustuste eest piiramatult nii enda isikliku varaga kui ka sellega, mida pärija omandab pärandi saamisel.
Kui pärija soovib vältida olukorda, kus ta peab vastutama pärandvara hulgas olevate kohustuste täitmisest oma vara arvelt, on esimene võimalus pärandist loobuda. Sellisel juhul ei saa isik üldse pärijaks ning tal puuduvad pärandvara suhtes nii õigused kui kohustused.
Olukorras, kus aga pärand on vastu võetud, on võimalus rahalist vastutust üksnes piirata. Selleks tuleb pärijal esitada notarile avaldus pärandvara inventuuri tegemiseks. Vastava avalduse võib notarile esitada kolme kuu jooksul pärast seda, kui isik saab või oleks pidanud saama teada asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Nõude inventuuri tegemiseks võib esitada ennetavalt ka koos pärimismenetluse algatamise avalduse või pärandi vastuvõtmise avaldusega.
Inventuur tähendab seda, et koostatakse pärandvara nimekiri, milles on kirjas kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ja kohustused, nende kindlakstegemiseks vajalikud kirjeldused, hinnangud ja väärtus. Pärandvara inventuuri viib läbi kohtutäitur, kelle tööpiirkonnas on pärand avanenud ning selleks, et teha kindaks pärandaja kohustused, avaldab inventuuri tegija üleskutsemenetluse väljaandes Ametlikud Teadaanded ja üleriigilises päevalehes. Inventuuri tagajärjel vastutab pärija pärandaja kohustuste eest vaid pärandvara ulatuses.
Mis saab pärast pärandvara inventuuri?
Pärast pärandvara inventuuri on pärija kohustatud täitma pärandaja kohustusi üksnes pärandvara arvel. Kui inventuuri järel selgub, et pärandaja kohustused ületavad siiski pärandi väärtust, on pärijal õigus esitada kohtusse pärandvara pankrotimenetluse alustamiseks pankrotiavaldus. Seejärel nimetab kohus pärandile pankrotihalduri, kelle ülesandeks on pärandvarast saadud raha arvelt erinevate pärandvara hulka kuuluvate kohustuste täitmine.
Pärandvara pankroti väljakuulutamise eeliseks on professionaalse pankrotihalduri määramine, kes suuda tänu enda teadmistele rahuldada võimalikult palju pärandi hulgas olevaid kohustusi. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus pärandaja võlausaldajad ei nõustu müüdud vara hinnaga või kohustuste täitmise suuruse ja järjekorraga. Seetõttu tasub võimalike probleemide ennetamiseks esitada kohtusse pankrotiavaldus. Praktikas on pärandvara pankrotimenetlused siiski pigem haruldased ning enamasti lahendatakse eelkirjeldatud olukorrad pärandist loobumise või inventuuriga.
